Martin Scorsese ja Leonardo DiCaprio koostöö on olnud viljakas. Varemalt on nad teinud näiteks sellised filmid nagu “Aviaator – valguses ja varjus” („The Aviator“) ja “New Yorgi jõugud” („Gangs of New York“). Mõlemad filmid olid väga head ja erand ei ole ka nende viimane teos “Suletud saar” („Shutter Island“).
„Suletud saart“ käsin vaatamas suurte ootustega, sest treiler oli väga paljutõotav, ja ei pidanud pettuma – film pakkus suurepärase elamuse. Juba algusest peale kruviti pinge üles ja see kestis suuremate langusteta kuni lõpuni välja.
Esines palju üllatusi ja trillerile omaselt pöördelisi sündmusi. Kui tavaliselt on filmides (ja ka paljudes raamatutes) ootamatused umbes sellised, et hea mees osutub halvaks ja vastupidi, siis selles filmis olid lahendused hoopis huvitavad. Jäi üpris segaseks, kes on hea, kes halb ja kes üldse Leonardo DiCaprio mängitud Teddy Daniels’i piinatud kujutlusvõime vili.
Julgen oletada, et kui „Suletud saart“ uuesti vaadata, siis on võimalik hakata sellest paremini aru saama, kuna siis oskaks juba olulistele pisiasjadele tähelepanu pöörata. Ehk saab ka selgemaks praegu vähemalt minu jaoks segaseks jäänud lõpplahendus ning mõista, kes valetas ja kes rääkis tõtt.
Soovitan seda kindlasti vaatama minna, kuna film erineb teistest Hollywoodi linateostest oma mõnusalt värske ja mõtlemapaneva süžee poolest. See ei sarnane teistega, vaid tundub hoopis midagi uut. Seega vaadake see üle, saate hea elamuse ja pisut mõtlemisainet ka.
Filmimõtteid mõlgutas projektsionist Heikki.